Registreeri

Lõuna-Aafrika linnade muutmine muutuvas kliimas – Q ja A koos Alice McClure'iga Kaplinna ülikoolist

Mida saame kliimamuutuste kohta õppida Kaplinna veekriisist ja transdistsiplinaarse uurimistöö kasutamisest?

Alice McClure on LIRA projekti "Lõuna-Aafrika linnade ümberkujundamine muutuvas kliimas" peamine uurija. Ta koordineerib praegu ka suurt transdistsiplinaarset projekti – Tuleviku vastupidavus Aafrika linnade ja maade jaoks (FRACTAL) – ja doktorikraadi taotlemine. Oma uurimistöös püüab ta mõista transdistsiplinaarsete uuringute dünaamikat ja selle rakendamist kliimamuutustele. Võtsime Alice'iga ühendust, et rääkida tema LIRA projektist ja koguda ka teadmisi tema arusaamadest teadmiste koostootmisest ja transdistsiplinaarsest lähenemisest.

K: Rääkige meile probleemist, mille kallal LIRA projektiga tegelete.

Alice: Püüame mõista linnade otsustajate väljakutseid, millised on nende prioriteedid, eelkõige linnade sotsiaal-majanduslike küsimustega seonduvalt, ja kuidas kliimamuutused nendega ristuvad. Kui me ei tegele kliimamuutustega tõhusalt linna tasandil, õõnestab see jõupingutusi muuta linnad ja inimasustused kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja jätkusuutlikuks.

Projekti üks oluline fookus on mõelda transformatiivsele kohanemisele, mis on muutunud üha populaarsemaks ja millel on erinevad tähendused. Projekti esimene osa oleks selle transformatiivse kohanemise termini lahtipakkimine, eriti Lõuna-Aafrika linna kontekstis, mõeldes linnade ajaloolisele ja poliitilisele kontekstile ning nende ebaõiglastele rajamisviisidele. Teeme koostööd otsustajatega, et mõista nende vaatenurgast, mida transformatiivne kohanemine tähendab, ja vaatame läbi laiaulatuslik kirjandus, mis on transformatiivse kohanemise kohta olemas, paigutades arutelu Lõuna-Aafrika linna konteksti. Ja seejärel uurida potentsiaalseid võimalusi transformatiivseks kohanemiseks kahes linnas, mida me kasutame, Durban (Lõuna-Aafrika) ja Harare (Zimbabwe). Arvestades, et mõlemad linnad seisavad silmitsi väljakutsega juhtida vett muutuvates kliimatingimustes, kasutatakse veeteenuste pakkumist nende linnade transformatiivse kohanemise uurimiseks.

K: Miks kaks linna – Durban ja Harare?

Alice: Oleme projekti FRACTAL kaudu juba loonud suhteid sidusrühmadega Durbanis ja Harares. Durbanil on täiustatud kohanemiskava, mis teeb sellest Lõuna-Aafrika linnade kohanemise "plakatipoisi". Harare on linn, mis pole veel kohanemiskava koostanud. Linnadena on nad oma kohanemisteede üsna erinevates etappides, kuid neil on veega seotud probleemid, mis kliimamuutuste tingimustes süvenevad. See oleks hea näide kahe erineva linna võrdluseks.

K: Miks on Aafrika linnade jaoks kohanemine raske?

Alice: Linnad on väga keerulised ruumid. Aafrikas on palju kultuurilist ja sotsiaalset heterogeensust ning sotsiaal-majanduslikku ebaõiglust (rõhuva ajaloo tõttu), mida tuleb otsuste tegemisel arvesse võtta. Lisaks sellele keerukusele arenevad linnad väga kiiresti; prognooside kohaselt elab 2050. aastal umbes 70% inimestest linnades. See tähendab kiiret linnastumist ning inim- ja loodusvarade kasvavat pinget. Kuigi linnad panustavad kliimamuutustega seotud probleemidesse palju, on neil ka potentsiaali anda oma panus lahendustesse. Võimalus lahendustesse panustada sõltub linnades praegu ja tulevikus tehtavatest otsustest.

K: Milliseid teadmusväljundeid te ootate?

Alice: Loodame avaldada kaks akadeemilist väljundit: esimene projekti transdistsiplinaarse õppimise ja koostootmise aspektide kohta ning teine ​​transformatiivse kohanemisprotsessi ja selle tähenduse kohta Lõuna-Aafrika linna kontekstis. Lisaks loodame avaldada väljundeid, mis aitavad kaasa teadmistele otsuste langetamiseks. Projektist FRACTAL saime teada, et kui kujundate väljundid kontekstist eemaldatud poliitikamõjude jaoks ette, ei sobi need sageli kontekstiga, milles te töötate. Nende väljundite vorm sõltub õppeprotsessist igas linnas ja kontekstist, mis ilmneb sidusrühmadega koostööd alustades. Arvan, et koostootmisprotsessi kõige olulisem osa on käimasolevad arutelud teadlaste ja otsustajate vahel. See toetab mõlema poole pidevat õppimist ja juhendamist, mis iseenesest on ühtviisi oluline uurimisprotsessi väljund.

K: Kas te ütleksite, et sidusrühmade kaasamine uurimisprotsessi aitab kavandada asjakohaseid uuringuid?

Alice: Jah, ma arvan, et see on väga kasulik. Kliimamuutus on juba keeruline probleem, kliimamuutustele pole ühtset lineaarset lahendust ja pole üht võimalust kliimamuutuste probleemide lahendamiseks, eriti Aafrika linna kontekstis. Selleks, et seada prioriteediks, milliste asjadega tegeletakse ja kes selles prioritiseerimisprotsessis osalevad, peate kogu aeg sidusrühmadega suhtlema. Väljastpoolt linna pärit teadlane ei mõista linna prioriteetide ja sotsiaalmajanduslike küsimuste nüansse. Tema toodetud teave võib olla kasulik ja asjakohane, kuid otsuste tegemiseks on vaja kontekstipõhiseid teadmisi. Kui teil on huvirühmad kaasatud juba peaaegu projekti algusest peale, siis õpite pidevalt üksteiselt – otsustajad õpivad pidevalt teadlastelt ja teadlased otsustajatelt –, et toota palju kontekstuaalsemat teadust. Koos õppimine, üksteise mõistmine ning akadeemiliste ringkondade ja ühiskonna vahelise lõhe ületamine on sama oluline kui lõpptulemus, kuigi see on väga aeglane ja pikk protsess ning võib kaasa tuua palju stressi.

K: Kas sidusrühmade kaasamine aitab kaasa uurimistööle?

Alice: Ilmselgelt on nende ühistootmisprotsesside ümber palju hoogu, mis on otsustajatele kasulik. Selle hoo säilitamine pärast projekti on alati üsna keeruline. Kui aga otsustajad on olnud kaasatud algusest peale ja olnud osa pidevast õppeprotsessist, jätkub vestlus tõenäoliselt ka pärast projekti lõppu. Lõpptoote (nt kliimamuutuste poliitika) kasutuselevõtt ei ole ainus eesmärk. Väga oluline on ka õppimine, mida soodustatakse nende väljundite koostootmise kaudu teadlaste, otsustajate, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste sidusrühmadega.

K: Mis kasu on huvirühmadel uurimisprotsessis osalemisest?

Alice: Palju vaeva ja energiat on suunatud erinevate huvigruppide (sh vabaühendused ja otsustajad) linnade õppeprotsessides osalema kutsumisele ning nende rühmade kuulamisele ja nende vajaduste mõistmisele. Me ei jõudnud igasse linna ega öelnud: "See on see, mida me tahame teha ja nii tahame teie panust projekti erinevatesse etappidesse". Selle asemel ütlesime: "Oleme siin selleks, et kuulata linna sidusrühmade küsimusi ja prioriteete ning välja mõelda, kuidas saaksime kõik koos kõige paremini nende lahendamisele kaasa aidata." Lusakas on koos toodetud neli vee- ja kliimamuutuste poliitikat ning Windhoekis ajendas õppeprotsess Windhoeki kliimamuutuste strateegia ja tegevuskava (CSSAP) väljatöötamise. Windhoeki linn on näinud õppeprotsessides nii palju väärtust, et nad on võtnud kohustuse korraldada pärast projekti lõppu kaasavaid õppeplatvorme. Arvan, et kaastootmisprotsessi peamine eelis otsustajate jaoks on see, et probleeme saab põhjalikult uurida, kuna akadeemiline ringkond pakub peegeldavamat ja kriitilisemat keskkonda. Nende harjutuste tulemusi saab kasutada kaastootmisprotsessides, et saada teavet otsuste tegemisel, mis tuleb linnades kiiresti vastu võtta.

K: Millised on mõned väljakutsed, millega puutute kokku sidusrühmade uurimistöösse kaasamisel?

Alice: Sellise töö tegemise juures on väga palju põnevat ja ka väljakutseid. Väljakutsed hõlmavad tavaliselt iga linna konteksti õigesti mõistmist ja keskendumisprobleemi piiramist, kui seal on nii palju keerukust. Mõnes linnas võib esineda keelebarjäär ja ka see, kuidas linnades otsuste tegemisel asjad toimivad, on väga erinevad. Teiseks väljakutseks mõnes linnas on see, et sidusrühmad, kellega olete loonud suhted ja kes on nüüd projekti eestvedaja, saab ümber paigutada teistesse riigi piirkondadesse; see võib olla raske. Ja siis, kui nendesse "soojematesse" uurimisprotsessidesse tuuakse erineva tausta ja arusaamadega inimesi, tekib pingeid, mida tuleb korralikult juhtida. Transdistsiplinaarsus, mis keskendub erinevatele huvirühmade rühmadele, nõuab emotsionaalset intelligentsust.

K: Milline oleks uuringu mõju parim stsenaarium?

Alice: Parim stsenaarium oleks see, kui Durbanis ja Harares asuvad sidusrühmade rühmad ühendataks linnasiseselt ja -üleselt, et luua tugevad suhted ja seada eesmärgid, mis võivad jätkuda ka pärast LIRA projekti lõppu. Põnev on ette kujutada arenguteid või kohanemisreaktsioone, mis purustavad Durbani ja Harare linnasüsteemi mõned ebaõiglased aspektid.

[related_items ids=”636,6631″]

Otse sisu juurde